Kitarri õppimine algajale: esimesed sammud
Sõltumatu juhend kitarri õppimiseks: kuidas valida pill, kuidas seda hoida ja häälestada, millised akordid õppida esimesena ning kuidas harjutada regulaarselt.
Algajale



Sõltumatu juhend
Kitarri õppimine algab väikestest korratavatest sammudest
Juhend selgitab pilli valikut, hoidmist, häälestamist ja esimesi akorde, et harjutada saaks selge plaani järgi.
Eraldi lehed on kitarri tüüpidest, noodikirjast ja tabulatuurist ning kitarrist kooli muusikatunnis.
Kuidas kitarri õppimist alustada
Kitarri õppimine algajale muutub selgemaks, kui alguses keskenduda väikestele ja korratavatele ülesannetele, mitte püüda kohe terveid laule veatult mängida. Kitarriõppe teejuht on sõltumatu Eesti kitarrimängu õppimise juhend, mitte kool, muusikakool, pood ega kursusepakkuja; see ei ole ka domeeni endine projekt. Esimese kuu jooksul kujunevad välja harjutamise rütm, mugav pilliasend ja oskus tekitada üksikutel keeltel puhas heli. Lühikesed igapäevased harjutused aitavad sõrmedel ja liigutustel järk-järgult kohaneda.
Esimesed nädalad
Esimesel kuul sobib kitarriharjutusteks 15–20 minutit päevas; üks pikk harjutuskord nädalas ei anna sama regulaarset kordust. Enne iga korda häälesta kitarr, sest häälest ära pill muudab ka õiged sõrmevõtted kuulmise järgi valeks ja võib õppimise heidutavaks teha. Jaga aeg lihtsateks osadeks, et käed saaksid keskenduda ühele ülesandele korraga.
- 2–3 minutit: häälesta kitarr ja kontrolli, et iga keel annaks eraldi mängides stabiilse heli; ära jäta häälestamist vahele ka lühikesel päeval.
- 4 minutit: mängi aeglaselt üksikuid keeli, vaheldumisi pöidlaga ja nimetissõrmega, ning kuula, kas heli algab selgelt või jääb tuhmiks.
- 5 minutit: aseta sõrmed ühele lihtsale akordile, tõsta need seejärel keeltelt ära ja korda paigutust rahulikus tempos.
- 4–5 minutit: vaheta kahe harjutatava akordi vahel, peatu iga vahetuse järel ja kontrolli, kas kõik vajalikud keeled kõlavad puhtalt.
- 1–2 minutit: lõpeta mõne aeglase kordusega sellest, mis tekitas raskusi, ning märka, kas sõrmed jõudsid keelteni täpsemalt kui alguses.
Esimestel nädalatel võivad sõrmeotsad olla hellad, sest nad suruvad vastu metallkeeli ja pole selle survega harjunud. Regulaarse mängimisega nahk tavaliselt tugevneb ja hellus väheneb; tee harjutamine lühemaks, kui ebamugavus segab sõrmede täpset liigutamist. Akordivahetused tunduvad algul aeglased, sest mitu sõrme peavad leidma oma koha peaaegu ühel ajal. Kiirusta alles siis, kui sõrmed leiavad paigutuse ilma pikema otsimiseta. Paljudel muutub harjutamine mõne nädala jooksul märgatavalt sujuvamaks, kuid edenemise tempo sõltub harjutamise regulaarsusest ja sellest, kui tuttavad liigutused juba on, sealhulgas ülevaade saidil Ninja Casino Eesti.
Kitarri hoidmine ja rüht
Istu stabiilsel toolil, pane kitarri kere reiele ja hoia pilli nii, et kael ulatuks kehast eemale ilma, et peaksid seda õlaga üles tõstma. Paremakäelisel mängijal toetub kitarr tavaliselt paremale reiele: vasak käsi vajutab keeli kaelal ja parem käsi mängib keeli heliava kohal. Vasakukäelisel mängijal on käte ülesanded vastupidised ning kaela suund peegeldub.
Hoia selg loomulikus püstises asendis, õlad all ja küünarnukid vabalt liikumas. Ära suru pilli rinnaga enda vastu ega tõsta õlgu, et kaela käeulatusse tuua; selline pinge piirab käe liikumist. Kaela taga paiknev hoidekäe pöial annab sõrmedele vastupinna, kuid selle ots ei pea kaela ülevalt haarama. Kui pöial püsib kaela taga ja sõrmed ulatuvad keelteni külje kaudu, saab sõrmeotsad asetada täpsemalt ning keeled ei jää tahtmatult naaberkeelte vastu. Mugav rüht aitab hoida survet ühtlasena ja mängida selgemat heli ka siis, kui harjutus kestab 15–20 minutit.
Mida harjutada kõigepealt
Alusta liigutustest, mille tulemust saad kuulmise järgi kohe kontrollida. Tavalisel kitarril on kuus keelt: peenike kõrge keel on keel 1 ja jäme madal keel keel 6. Alguses pole vaja kogu kaela korraga tundma õppida; tähtsam on puudutada keeli sihipäraselt ja märgata, kuidas sõrme asend heli muudab.
- Puuduta üksikuid keeli: leia kõigepealt keel 1 ja keel 6 ning mängi neid eraldi, nii et sõrm või plektri ots tabab ainult üht keelt.
- Paiguta sõrmed: aseta üks sõrm korraga keelele, vajuta sõrmeotsaga ning hoia sõrm kõrvalkeeled vabana, et need ei jääks kogemata summutatuks.
- Otsi puhast heli: mängi vajutatud keelt üks kord ja kuula, kas noot heliseb ühtlaselt või kostab surinat; nihuta sõrme vajadusel freti poole.
- Kontrolli kõiki keeli: kui harjutad akordi, tõmba keeled ükshaaval läbi ja kuula iga nooti eraldi, enne kui proovid kogu akordi korraga kõlama panna.
- Lisa lihtsad akordid: harjuta algul üht akordikuju korraga ning jäta sõrmed paigale seni, kuni saad kõik ettenähtud keeled puhtalt kõlama.
- Harjuta akordivahetusi: vali kaks tuttavat akordi, mängi neid aeglaselt vaheldumisi ja suurenda tempot alles siis, kui mõlemad kujundid kõlavad selgelt.
Aeglane tempo ei tähenda, et harjutus oleks liiga lihtne: see annab aega märgata, milline sõrm puudutab valet keelt või vajutab liiga kaugel fretist. Kuue keele ükshaaval kontrollimine õpetab kuulama nii üksikuid noote kui ka akordi tervikuna. Kui heli suriseb, muuda sõrme asendit või survet, mitte ära kiirenda liigutust. Nii kujunevad akordid algajale kitarristile arusaadavaks sammhaaval ning akordivahetuste harjutamine põhineb puhtal kõlal, mitte kiirustamisel.
Kitarri tüübid lühidalt
Esimest kitarri valides tasub lähtuda sellest, millist muusikat soovite mängida ja milline pill tundub käes mugav. Kolm levinud valikut on klassikaline, teraskeeltega akustiline ja elektrikitarr. Need erinevad keelte, kaela mõõtmete, kõla ning sõrmedele vajaliku surve poolest. Kitarri õppimine algajale võib alata ükskõik millisega neist, kui pill vastab mängija eesmärkidele.
Klassikaline kitarr
Klassikalisel kitarril on nailonkeeled ja lai, lame kael. Sadula juures on kaela laius tavaliselt umbes 52 mm, mistõttu on keelte vahele rohkem ruumi kui paljudel teistel kitarridel. Nailonkeeled tunduvad sõrmede all pehmemad ning nende vajutamiseks piisab üldjuhul mõõdukast survest. Pill sobib hästi eraldi meloodiate ja näppimismustrite mängimiseks, sest soojatooniline heli tuleb selgelt esile ka ilma tugeva strummimiseta.
Tänapäevase klassikalise kitarri kujunemist mõjutas Hispaania pillimeister Antonio de Torres 19. sajandi teisel poolel. Tema töö aitas kujundada pilli tänapäevast konstruktsiooni ja kõla. Klassikaline kitarr sobib eriti hästi klassikalise muusika, flamenco ja bossa nova mängimiseks ning mängijale, kes eelistab nailonkeelte pehmemat tunnetust.
Allolev võrdlus näitab kolme tüübi peamisi erinevusi. Mõõdud on tüüpilised näited ning võivad mudeliti muutuda.
| Pillitüüp | Keeled | Kõla | Kaela laius sadula juures | Koormus sõrmedele | Sobiv muusika |
|---|---|---|---|---|---|
| Klassikaline kitarr | Nailon | Soe ja pehme | Umbes 52 mm | Pehmem tunne, mõõdukas vajutus | Klassikaline muusika, flamenco, bossa nova |
| Teraskeeltega akustiline kitarr | Teras | Hele ja valjem | Umbes 43–44 mm | Tugevam vajutus | Folk, pop, kantri |
| Elektrikitarr | Õhukesed teraskeeled | Võimendatav ja mitmekesine | Mudeliti erinev | Kerge puudutus | Rock, bluus, jazz |
Klassikaline kitarr võib sobida algajale, kes soovib mängida näppudega ja hindab pehmemat keeltetunnetust. Laiem kael nõuab aga sõrmede ulatamist, nii et see ei pruugi olla iga käe jaoks kõige mugavam. Sobivaim valik sõltub muusikalisest eesmärgist ja pilli mugavusest; valiku üksikasjad leiate kitarri valiku lehelt.
Akustiline kitarr
Teraskeeltega akustilise kitarri heli on üldjuhul hele ja valjem kui klassikalisel kitarril. Kere võimendab keelte võnkumist ning pill kõlab sageli hästi ka siis, kui mängija saadab laulmist täisakordide ja rütmilise strummimisega. Sadula juures on kael tavaliselt umbes 43–44 mm lai, seega paiknevad keeled üksteisele lähemal kui klassikalisel kitarril. Teraskeeled nõuavad sõrmedelt tugevamat survet, mistõttu on mängutunne alguses sageli pingelisem.
Akustiline kitarr sobib folk-, pop- ja kantrimuusikasse ning laulude saatmiseks. Klassikalise kitarriga võrreldes on selle kõla kirkam ja tugevam ning teraskeeled annavad rütmimängus selge ataki. Elektrikitarrist erineb see selle poolest, et kõlakast annab helile loomuliku tugevuse ega vaja tavaliseks mängimiseks võimendit. See teeb akustilisest pillist praktilise valiku, kui soovite mängida näiteks lihtsaid saatmisakorde eri ruumides ilma lisaseadmeteta.
Akustilise kitarri valimisel tasub kuulata, kas keelte kõla sobib soovitud stiiliga, ja proovida, kas käsi ulatub mugavalt üle kaela. Mudelite kere suurus ja keelte kõrgus võivad mõjutada mängutunnet märgatavalt, isegi kui pillitüüp on sama.
Elektrikitarr
Elektrikitarril on õhukesed teraskeeled ning mängimisel piisab tavaliselt kergest puudutusest. See võib muuta nootide ja akordide vajutamise alguses hõlpsamaks kui teraskeeltega akustilisel kitarril. Pilli heli võimendamiseks on vaja võimendit; ilma selleta kostab keelte heli vaikselt. Võimendi ja helipedaalide abil saab muuta tooni ning helitugevust, nii et sama pill sobib mitmesuguseks kõlapildiks.
Elektrikitarri kasutatakse sageli rock’i, bluusi, jazzi ja metal’i mängimiseks. Võrreldes klassikalise kitarriga on selle kõla võimendatuna sageli teravam ja pikema kestusega; akustilise kitarriga võrreldes ei sõltu heli samal moel suurest kõlakastist. Mängutunne on kergete keelte tõttu sageli pehmem, kuid võimendi lisab vajalikku varustust. Näiteks Fender Stratocaster tuli turule 1954. aastal ning sellest sai üks tuntud elektrikitarride mudeleid.
Esimeseks pilliks võib elektrikitarr olla sobiv, kui soovite õppida eelkõige rock’i või bluusi ning saate kasutada võimendit. Kui eesmärk on laulude saatmine ilma lisaseadmeteta, võib akustiline kitarr olla praktilisem; näppimismängu ja pehmemate keelte eelistamisel sobib kaaluda klassikalist kitarri. Valige pill selle järgi, millist muusikat soovite mängida, kas kaela tunnetus sobib teie käele ning kas vajaminev võimendi kuulub plaani. Kitarri valiku lehel on valiku üksikasjad.
Õppimise teekond
Kitarri õppimine algajale edeneb ladusamalt, kui uued oskused lisanduvad kindlas järjekorras. Alusta häälestamisest ja avatud akordidest, seejärel lisa rütm ning harjuta akordivahetusi taktis. Kui lihtsad lood hakkavad sujuma, saad tutvuda tabulatuuri ja noodikirjaga. Selline järkjärguline lähenemine aitab märgata, milline oskus vajab veel harjutamist, ning hoiab korraga käsil oleva ülesande jõukohasena.
Häälestamine ja akordid
Alusta pilli häälestamisest, sest valesti kõlav keel muudab ka õigesti võetud akordi ebakõlaliseks. Standardhäälestuses on keeled jämedamast peenemani E, A, D, G, B ja E ehk E2, A2, D3, G3, B3 ja E4.
- Häälesta iga keel eraldi tuuneri järgi. Näpi keelt, vaata näitu ning keera häälestusnuppu väikeste liigutustega, kuni ekraan näitab õiget nooti.
- Õpi keelte nimed jämedast keelest peenema poole: E, A, D, G, B, E. Ütle nimed järjest ette ja leia vastav keel enne harjutamist üles.
- Vaata akordiskeemi nii, et püstjooned tähistavad keeli ja rõhtjooned krihve. Täpid näitavad sõrmede asukohti ning skeemi kohal olev rist keelest möödumist.
- Paiguta sõrmeotsad skeemil näidatud keelele, krihvi taha, mitte metallist krihvi peale. Vajuta piisavalt, et keel kõlaks selgelt, kuid ära suru tarbetult tugevalt.
- Alusta Em-akordist, seejärel proovi Am-i ja E-d. Need avatud akordid annavad võimaluse harjutada vasaku käe sõrmede asetamist ja parema käega keelte eraldi kõlamist.
- Lisa järk-järgult A, D, C ja G. Võta iga akord eraldi, näpi keeli ükshaaval ning kuula, kas mõni keel jääb summutatuks või sahiseb.
Puhta heli saavutamiseks kontrolli algul iga keelt eraldi, seejärel kõla akord tervikuna. Kui noot ei kõla, liiguta sõrme krihvile lähemale või korrigeeri sõrme asendit, kuni keel saab vabalt võnkuda.
Harjuta akorde järjestuses Em, Am, E, A, D, C ja G, kuid ära kiirusta järgmisega enne, kui praeguse heli on selge. Nii kujuneb kitarriõpe algajatele arusaadavaks: esmalt õpid ära tundma keeli ja skeeme, seejärel rakendad neid mängimisel.
Rütm ja lihtsad lood
Kui mõned avatud akordid kõlavad puhtalt, lisa saatele rütm. Alusta neljast ühtlasest allalöögist taktis: loenda 1, 2, 3, 4 ning vii käsi iga löögiga samas tempos alla. Esialgu võib mängida aeglaselt, näiteks metronoomi 50–60 lööki minutis järgi.
Seejärel jaga iga löök kaheks, lugedes 1-ja, 2-ja, 3-ja, 4-ja. Löö numbrite ajal alla ja vahepealse ja ajal üles. Hoia parema käe liikumine ühtlane ka siis, kui mõnel üleslöögil keeli ei puuduta; see aitab rütmi stabiilsena hoida.
Ära lisa korraga keerulist strummimustrit ja kiiret akordivahetust. Harjuta esmalt üht mustrit ühe akordiga ning loenda valjusti kaasa. Kui löögid kipuvad kiirenema, vähenda metronoomi tempot ja taasta iga allalöögi ning üleslöögi kindel vahe.
Akordivahetuste harjutamisel loe takti neli lööki ja vaheta akord järgmise takti esimesel löögil. Näiteks mängi Em-akordi neli lööki, seejärel G-akordi neli lööki. Kui vahetus ei jõua õigeks ajaks valmis, mängi aeglasemalt ja korda just Em-ist G-sse liikumist eraldi.
Lihtsa loo saad kokku panna mõnest juba õpitud akordist, mängides igaüht ühe takti jagu ja korrates järjestust. Näiteks proovi Em–G–C–D, hoides iga akordi all neli ühtlast lööki; keskendu sellele, et rütm ei katkeks sõrmede liikumise ajal.
Kui kogu järgnevus takerdub, peata mäng ja leia keeruline koht: kas rütmimuster või konkreetne akordivahetus. Harjuta seda lühema lõiguna, aeglusta tempot ning ühenda ülejäänud taktidega alles siis, kui üleminek püsib ühtlane.
Noodid ja tabulatuur
Lihtsate akordide ja rütmide järel saad õppida lugema tabulatuuri või noodikirja. Tabulatuur näitab kitarril mängimiseks sageli vahetult, millist keelt ja krihvi kasutada; noodikiri kirjeldab helikõrgusi ning nende kestusi viiejoonelisel noodijoonestikul.
Tabulatuuril on kuus rõhtjoont, millest igaüks tähistab üht kitarri keelt. Ülemine joon vastab peenele esimesele E-keelele ja alumine jämedale kuuendale E-keelele. Joontele kirjutatud numbrid näitavad, millist krihvi vajutada: 0 tähendab lahtist keelt, 1 esimest krihvi.
Loe numbreid vasakult paremale, sest need näitavad nootide mängimise järjekorda. Näiteks sama joone peal olevad 0–1–3 tähistavad järjest lahtist keelt, esimest krihvi ja kolmandat krihvi. Kui numbrid paiknevad samal ajal eri joontel üksteise kohal, mängitakse vastavaid keeli korraga.
Alustuseks vali lühike tabulatuuriharjutus, kus kasutatakse üht keelt ja krihve 0–1–2–3. Mängi iga noot eraldi ning kontrolli, et liigud õigel keelel ja vajutad märgitud krihvile. Seejärel proovi sama rida aeglaselt metronoomi järgi, et numbrite lugemine ja ühtlane mängimine kokku sobiksid.
Noodikiri on kasulik siis, kui soovid mõista, millised helid ja rütm noodis esinevad, isegi kui mängid neid eri pillidel. Tabulatuur on algajale sageli vahetum, sest näitab konkreetset keelt ja krihvi, kuid ei pruugi rütmi kestusi alati selgelt edasi anda.
Lihtsat lugu lugedes jälgi tabulatuuris keeli ja krihvinumbreid ning kuula, kas järjestus kõlab tuttava meloodiana. Noodikirjas vaata lisaks helikõrgusele nootide kestusi, et eristada näiteks lühikest ja pikemat heli. Mõlema märgistusviisi tundmine aitab valida sobivaima viisi harjutuse lugemiseks.
Korduma kippuvad küsimused kitarri õppimisest
Kitarri õppimise tempo ja sobiv algusviis sõltuvad harjutamise regulaarsusest ning isiklikest eesmärkidest.
Kui kaua võtab kitarri õppimine aega?
3–4 akordiga lihtsaid laule saab tavaliselt mängida pärast mõnenädalast regulaarset harjutamist, kuid meisterlikkuse saavutamine võtab aastaid. Kui harjutada näiteks 15–20 minutit neljal või viiel päeval nädalas, kujunevad akordide vajutamine ja vahetamine järk-järgult kindlamaks. Ajakulu sõltub sellest, kui sageli mängid ning mida pead oskuseks: paari laulu saatmine nõuab vähem aega kui sujuv esinemine, keerukad soolod või eri stiilide valdamine. Kitarri õppimine algajale edeneb paremini väikeste, selgelt piiritletud eesmärkidega kui harvade pikkade harjutuskordadega.
Kas kitarri saab õppida ise?
Jah, kitarri on võimalik õppida iseseisvalt raamatute, videote ja häälestaja abil. Algaja saab võtta ette ühe harjutuse korraga, jälgida näidatud sõrmede asetust ning korrata lõike aeglases tempos, kuni liigutused muutuvad täpsemaks. Häälestaja aitab kontrollida, et keeled oleksid õigel kõrgusel, nii kõlavad noodid ja akordid õigesti. Õpetaja pole alustamiseks vältimatu, kuid paar juhendatud tundi võib aidata rühti ja käte asendit varakult korrigeerida, enne kui ebatäpne mänguvõte harjumuseks kujuneb.
Kas alustada klassikalise või akustilise kitarriga?
Valik sõltub soovitud kõlast, mängitavast muusikast ja sellest, kuidas keeled sõrmede all tunduvad. Klassikalisel kitarril on nailonkeeled, mis on üldiselt pehmemad ja vajavad vajutamisel vähem jõudu. Akustilise kitarri teraskeeled annavad heledama, selgema kõla, kuid nende vajutamiseks on tavaliselt vaja tugevamat sõrmesurvet. Mõtle, kas sind kõnetab rohkem nailonkeelte mahedam tämber või teraskeelte säravam heli, ning võimaluse korral proovi mõlemat pilli. Erinevate kitarride omaduste võrdlus aitab teha valiku muusikalise eelistuse, mitte üksnes välimuse järgi.
Miks sõrmeotsad valutavad?
Sõrmeotsad võivad alguses valutada, sest nahk ja sõrmed alles kohanevad vastu keeli surumisega. Regulaarse mängimisega tekivad sõrmeotstele tavaliselt mõne nädala jooksul nahapaksendid, mis muudavad keelte vajutamise mugavamaks. Harjuta algul lühikeste, näiteks 10–15-minutiliste sessioonidena, selle asemel et mängida ühe korraga pikalt. Selline rütm annab sõrmedele aega koormusega harjuda ja aitab kujundada püsivat harjumust. Algaja ei pea esimestel nädalatel järjest kaua mängima, et edusamme teha.
